Antud blogi on valminud ELU projekti raames, et  dokumenteerida protsessi, mille käigus loome oma rühmaga 3D prinditud õppevahendi.

Rühmaliikmete ELU projekti kogemuse refleksioon

Andres: Töö eesmärk oli kontrollida, kas seade rütmimasin suudab õpetada lastele rütmi mõistmist. Selle eesmärgi saavutamiseks seati ülesanded rütmimasina detailide loomiseks 3D (Solid Edge)-programmi abil.

Töö toimus mitmes etapis: arutelu, üldise kontseptsiooni vastuvõtmine, projekteerimine, printimine 3D-printeril ja testimine. Ebaõnnestunud printimise korral naasis protsess projekteerimis- ja printimisetappide juurde. 3D-printimiseks mõeldud mudeli väljatöötamise meetodid seisnesid katse-eksituse meetodites. Mudelit tuli parandada eelmiste trükitud mudelite põhjal, seda ideaalse olekuni täiustades.

Töö lähenemine oli lihtne: projektist arutamine kursusekaaslaste ja juhendajatega ning mudeli täiustamine tehtud vigade põhjal. Üks peamisi raskusi oli trükitud detailide ühendamine Arduino elektroonikaga nii, et instrument oleks usaldusväärne ja vastupidav.

Kahjuks ei õnnestunud rütmimasina elektroonikavea tõttu enne projekti kaitsmist seadme töökindlust kontrollida. Üldiselt, ehkki ei õnnestunud täielikult saavutada seatud eesmärki, oli töö produktiivne ja võimaldas saada kogemusi 3D-printimiseks mõeldud mudelite väljatöötamisel ja nende elektroonikaga ühendamisel. Võib-olla aitab see kogemus tulevikus aitab projekti loomisega.

Brenda: Õppisin sellest kogemusest, kui oluline on meeskonnatöö ja kui raske on kokkusaamisi planeerida, kui kõik elavad erinevates Eesti otstes.

Õppisin, kui keeruline on leida ideed, mida on võimalik 3D printeriga teostada ja kui palju katsetusi ja aega on vaja enne, kui toimiv asi valmis saab.

Soovin, et oleksime varem jõudnud ühisele ideele, mida teostama hakata, kuid olen õnnelik, et midagi lõpuks valmis saime.

Carmen: Grupisisene koostöö oli küll vahepeal vaevaline, aga sujus ja kõik olid omavahel toetavad. Rollide jaotus läks loomulikult nii, et igaüks panustas oma tugevustega ja Lisete postitas kõik kokkuvõtted blogisse.

Minu panusena sain aidata nii oma sotsiaalpedagoogika alaste teadmistega, kogemusega koolis töötamisel kui ka muusikaalaste teadmistega.

Grupis raskusi tekitas ühise aja leidmine, mille lahendasime kirja teel suhtlemisega, aga see ka pikendas meie töö protsessi. Kuna valmis tehtud rütmimasin ei hakanud ootuspäraselt tööle, siis ei saanud ma ka seda koolitunnis katsetada õpilaste peal.

Siit järgmise sammuna tuleks tegeleda rütmimasina toimimiseks vajalike tehniliste muudatustega ja peale katsetamist edasi liikuda ka meedia kajastusega.

Kristjan: Kui välja arvata Andres, kes lisati meie gruppi 3D-modelleerimise kogemusega, siis meil eriti selget rollijaotust polnud. Kõik, kes erinevates etappides osalesid, mõtlesid kaasa, kirjutasid erinevaid tekstijuppe, osalesid kolmapäevastel kohtumistel.

Minult tuli noodi-idee edasiarendus, et tegu võiks olla lihtsa masinaga, mis rütminoote ette suudaks mängida. Sain projekti käigus kogemuse, kuidas veidi düsfunktsionaalne grupp sellise projektiga toime tuleb. Kõik olid ilmselt tublid ja heatahtlikud, aga välja ei kukkunud kõige paremini, põhimõtteliselt olid kõik vahepeal rohkem või vähem kadunud. Põhjusi on ilmselt erinevaid: geograafiline hajusus (üks Saaremaal, üks Võrus), mitme inimese ülekoormatus (mul endal näiteks 46EAP-ne semester koos lõpueksami uurimistöö kirjutamisega), loomupäraste projektijuhtide puudumine grupis, idee hiline tekkimine ja eriti selle teostamise käigus liiga keeruliseks muutumine. Andres jäi ka prototüüpimisega üksi, niiet lõpuks valminud masin oli ikka veel liiga habras, et seda üldse muusikaõpetaja või laste kätte anda.

Usun, et sarnased takistused võivad ka päris toote- või teenusearenduse protsessis ette tulla.

Lisete: Minu suurimaks rolliks antud ELU projektis oli blogi loomine, postituste kirjutamine ja avalikustamine. Osalesin ajurünnakutes, nii koolis koha peal kui ka Zoomi vahendusel kokku lepitud lisakohtumistel, täitsin ELU projekti portfooliot.

Silmiavav kogemus oli eelkõige see, et avastasin enda jaoks 3D printerite erinevad võimalused. Mul polnud enne aimugi, et 3D printerite võimalused on niivõrd laialdased.

Mul on kahju, et meie grupil kulus kaua aega sellele, et välja mõelda, millist õppevahendit luua. (Sellest tulnevalt jäi ajast puudu, et rütmipillile vajaminevad arendused teha.) Kui aga rütmipilli idee lõpuks tuli, oli vinge näha, kuidas Andresel ja Kristjanil läksid silmad särama ja ideed kerkisid pinnale, kuidas kogu rütmipilli tehniline pool võiks välja näha. Peale nende- ja õppejõududevahelist mõtete põrgatamist saigi valmis just selline rütmipill.

Raskeim väljakutse oli ilmselt meie grupile koostöö. Ei tea, kas see tulenes sellest, et puudus ühtne grupivaim, erinevates linnades elamine, tihe töögraafik või üliõpilaste motivatsioonipuudus?!

Õppetunnina võtan kaasa selle, et igale inimesele grupist peab andma konkreetse ülesande, mida ta peab täitma.

ELU projekt on olnud vägagi “eluline,” kus on pidanud erinevate inimeste ja taustadega inimestega koostööd tegema. Teekond on läinud üle kivide ja kändude, kuid mul on hea meel, et meil on valminud siiski rütmipill, mida saab tulevikus soovi korral edasi arendada.

Mona Lisa: ELU kogemus oli teistsugune võrreldes tavapäraste kursustega. Seda seetõttu, et saime koos erinevate erialade tudengitega luua vahendi, mida tulevikus saavad nii klassi- kui ka muusikaõpetajad kasutada oma tundides. Raskeks tegi kogemuse rühmakaaslaste pikk vahemaa ning kohati puudulik infovahetus. Tänu 3D teadlasele Andresele saime muusikavahendi, millega luua erinevaid rütme, loodud. Saime koos Brendaga enne õpilaste peal katsetamist rütmimasin ära katsetada. Kõik justkui sujus ja masin töötas, kuid kui oli aeg masinat ka klassile tutvustada, lakkas masin töötamast, mistõttu ei olnud meil võimalik õpilastele tutvumiseks anda. Sellest on üsna kahju, kuna eesmärk oli masinat erinevate klasside peal testida ning siis vajaminevad korrektuurid teha. Kuid kogemuse võrra oleme rikkamad ning olen õnnelik, et siiski masina loodud saime ning seda ka testida (siiski vaid ainult tudengitega).

Siim: Projektid on ühest küljest toredad ja teisest küljest keerulised. Eriti, kui projektimeeskond pannakse kokku juhuslikkuse abil ning tuleb hakata kohe tööd tegema.

Oluline osa, mis grupitöö puhul õppisin on see, et meeskonna loome osa ei tohi ära unustada. Seni, kui on grupp inimesi, kelle ühisosaks on grupi nimetus ei tasu ka suurele koostööle loota, kusjuures eduka grupitöö eelduseks on enda olemuselt rollide jaotus ja sünergia. Seega võime seda projekti nimetada ka selliseks veidi vigase algusega stardiks.

Teisalt interdisiplinaarsuse kohapealt mõistan selle vajalikust ja olulisust, kuid antud koha pealt on oluline ka milliste suundade inimesed kokku tulevad ja kuidas nad suudavad enda olemasolevate teadmistega panustada. Siinkohal näen, et juhuslikkuse alusel tekitatud grupid ei pruugi täita interdisiplinaarsuse ideed ja tulevikus prooviksin rohkem sihilikult meeskondi moodustada, kui peaksin sarnast projekti eest vedama.



Lisa kommentaar

MEIST

  • Andres – informaatika
  • Brenda – klassiõpetaja
  • Carmen – sotsiaalpedagoogika
  • Kristjan – kultuuriteadus
  • Lisete – klassiõpetaja
  • Mona Lisa – klassiõpetaja
  • Siim – hariduse juhtimine
Design a site like this with WordPress.com
Alustamine